Oli külm talveõhtu ning Jane istus sooja teki sisse mähituna oma lemmiktugitoolis ja rüüpas tassist kuuma teed. Aknast välja vaadates nägi ta lumega kaetud tänavaid ja tundis ootamatut tungi millegagi oma meeli turgutada. Talle meenus kohvilaual lebav ristsõnaraamat.
Janele oli alati meeldinud ristsõnu lahendada. Talle meeldis see, kuidas mõistatused tema aju proovile panid ja kastist väljapoole mõtlema suunasid. Sõnade ja vihjete kombinatsioonis oli midagi, mis teda köitis. See oli nagu mäng, vaimne treening, millele ta ei suutnud vastu panna.
Raamatut avades tundis ta elevust. Tühjad ruudud ootasid tähtedega täitmist ja vihjed olid nagu väikesed mõistatused, mis ootasid lahendamist. Jane võttis pliiatsi kätte ja alustas esimese vihjega. See oli neljatäheline sõna “hüppemäng”. Ta mõtles hetke ja kirjutas siis “keks”. See oli väike võit, kuid andis Janele saavutustunde.
Jane jätkas ristsõna lahendamist ja avastas end üha enam sellesse süvenemas. Ta kaotas ajataju ja unustas väljas oleva külma. Iga sõna, millega ta ruudustikku täitis, oli nagu pusletükk ja valmiv tervik oli ilus pilt tema saavutusest.
Ristsõna edenedes kohtas ta keerulisi vihjeid. Kuid pettumise ja poolelijätmise asemel tundis ta kindlameelsust lahendamist jätkata. See oli nagu väljakutse, tema vaimsete võimete ja teadmiste proovilepanek. Ta kasutas ruudustiku täitmiseks oma teadmisi ajaloost, kirjandusest ja popkultuurist. Ja kui ta lõpuks keerulise vihje lahendas, oli rahulolutunne seda suurem.
Ristsõna ei olnud mitte ainult lõbus, vaid ka hariv. Jane õppis uusi sõnu, laiendas oma sõnavara ja parandas oma probleemide lahendamise oskusi. Ta veendus taas, et ristsõnade lahendamine on suurepärane viis meelt terava ja aktiivsena hoida.
Mõistatusrägastiku lõppedes nõjatus Jane oma tooli seljatoele ja imetles oma kätetööd. Ristsõna oli täidetud hoolikalt kirjutatud sõnadega, millest igaüks sobis ideaalselt talle määratud ruumi. Ta tundis oma saavutuse üle uhkust. Tunnet, mis tulenes teadmisest, et ta on lahendanud raske väljakutse ja väljunud võitjana.
Jane teadis juba varem, et ristsõnade lahendamine on midagi enamat kui lihtsalt ajaviide. See oli vaimse harjutuse vorm, mis pani tema aju proovile ja hoidis tema mõistuse teravana. See oli viis õppida midagi uust, parandada oma keeleoskust ja laiendada teadmisi. Samuti oli see suurepärane võimalus end mõistatusse kaotada ja maailma mured unustada.
Ristsõnaraamatut sulgedes ja käest pannes teadis Jane, et pöördub selle juurde ikka ja jälle tagasi. Ristsõnadest oli saanud tema elu osa, igapäevane rituaal, mis andis talle eesmärgi- ja saavutustunde.
Järgnevatel päevadel ja nädalatel jätkas Jane ristsõnade lahendamist. Ta avastas, et on palju erinevaid mõistatusi, millest igaühel on oma väljakutsed. Oli krüptilisi ristsõnu, kus vihjed olid tahtlikult hägused ja nõudsid lahendamiseks pisut nutikust. Oli skeemita ristsõnu, kus ruudustik oli tühi ja lahendaja pidi täitma selle sõnadega kui tegema ka ruudustiku kujunduse. Ja seal olid temaatilised ristsõnad, kus vastused olid seotud konkreetse teema või ideega.
Iga uue puslega tundis Jane, et tema meel muutub teravamaks ja keskendunumaks. Ta hakkas nägema sõnade vahel mustreid ja seoseid ning hakkas neist paremini aru saama.
